Traditsioonilises stiilis{0}}arhitektuuri kokkupandavate uste ja akende taga olev keskkonnafilosoofia saab alguse läbimõeldud materjalide valikust ja kasutamisest. Konstruktsiooni tugevuse ja funktsionaalsete nõuete täitmisel tuleks eelistada materjale, mis on usaldusväärselt hangitud ja vastupidavad, minimeerides seeläbi tarbetut tarbimist. Puit-selliste uste ja akende traditsiooniline materjal-on looduslik, töödeldav ja korduvkasutatav; selle kasutusiga saab asjakohaste kaitsemeetmete ja pinnatöötluse abil veelgi pikendada. Kaasaegsete metall- või komposiitmaterjalide puhul peaks valik põhinema tegelikel vajadustel, et tagada toimivus, minimeerides samas suure saaste või suure energiatarbimisega materjalide kasutamist.
Kokkupandaval tootmismeetodil on omased keskkonnaalased eelised. Enamikku komponente saab toota tehastes või spetsialiseeritud töökodades, kus standardne töötlemine ja masinad maksimeerivad materjali ärakasutamist ning vähendavad jäätmeid ja ehitusprahti, mis tekivad tavaliselt kohapeal-lõikamisel ja töötlemisel. Lisaks minimeerib tsentraliseeritud kvaliteedikontroll tootmise ajal ümbertööd ja mõõtmevigadest põhjustatud materjali raiskamist. Pärast objektile transportimist vajavad komponendid peamiselt kokkupanemist ja kinnitamist, mis vähendab-kohapealset müra, tolmu ja muud ehitusega seotud-saastet.
Traditsioonilises stiilis{0}}arhitektuuris kokkupandavad uksed ja aknad rõhutavad ka vastupidavust ja taaskasutatavust. Läbimõeldud ühenduse disain võimaldab konkreetseid komponente lahti võtta ja välja vahetada; kui mõni osa on kahjustatud, saab selle ükshaaval parandada või asendada ilma kogu seadet ära viskamata. Selline lähenemine pikendab uste ja akende üldist kasutusiga, säästes samal ajal ressursse. Hoone renoveerimise või moderniseerimise käigus saab demonteeritud terveid komponente sageli renoveerida ja uuesti kasutada. Seega ulatub nende kokkupandavate süsteemide keskkonnafilosoofia materjalidest endist kaugemale, läbides kogu elutsükli -alates projekteerimisest, tootmisest ja paigaldamisest kuni kasutamise ja hoolduseni-, saavutades seeläbi ressursside ratsionaalse kasutamise, säilitades samas traditsioonilise arhitektuuri iseloomu.